Vaadatud. Päike soojem, taevas sinisem

Linnateater.
Nädala jooksul kolm näidendit ja see oli meeldivaim. Naeratus näol 90% ajast. Täiskasvanud lastena - oleks võinud võtta seda äärmiselt tõsisena, kuid ei jaksanud nii piisavalt sisse minna. Publikul tuli lihtsalt end vabaks lasta ja mitte liialt mõtlema hakata.
Soovitaks, kuid praeguseks hetkeks on kavast maha võetud. Allan Roosileht tuletas meelde Armastust kolme apelsini vastu. Nii suurt meest on kummaline näha lühikeste pükstega last mängimas.

Loetud. Hanif Kureishi "Äärelinna Buddha"

Mõnus lugemine, mis on aktuaalne siiani. Hindud Londonis.

Loetud

"Noore Wertheri kannatused" - südantliigutav ja meeldiv lugemine. Tasub uuesti lugeda.

"Isa"

Etendus, mis etendus Linnateatris.
Mängis: Alo Kõrve.
Häirisid: heliefektid
Ei häirinud: Alo Kõrve (omamoodi ilus mees)
Vaatamata mitte isa olemisele ja isegi mitte lapsevanem olemisele, oli kõik arusaadav. Algus ja lõpp armsasti kokku viidud. Aga: ei olnud väga naljakas.

Linnateater "Meie, kangelased"

Tagastiteel mõtisklesin mõttele (küsisin kaasvaatajalt, ja üks pakkus välja, et küsime teatriinimeselt järgmine päev, mis sisuks oli, ning teine pakkus välja Googli kasutamist) ja juurdlesin teadmatusest pealkirja üle: on seal koma või ei.

Teatud hetkel etenduse ajal andsin alla ja mõtlesin Kafka tähendusele ning sümbolile - sealt edasi möödus aeg muiates. Kuigi lõppkokkuvõttes oli otsus Kafka ja näidend enda jaoks konstantselt siduda, osutunud valeks.

Ja etenduse algus ning lõpp panevad tundma end ahvina. Väga armas.

Kokkuvõttes: kui üldjuhul Linnateater ja teatrilembus on viimasel ajal mitte kokku kuulunud, siis üle mõne aja oli see midagi intrigeerivat. Kõige toredam oli kaos keset etendust, siis oli võimalik külastajana end tõeliselt õnnelikuna tunda. Ja algusel Andres Raagi potsatajana näha oli ka tore.