Ajaveebi loomise põhjused

Eessõna ehk pikk tee mõistmiseni

Antud essee teema kujunemine võttis ääretult kaua aega ja nõudis teataval hulgal mõttetööd. Kõige esimese võimaliku teemana ringles peas idee kirjutada semantilisest veebist, seejärel identideedivargustest, seejärel kombineerida neid kahte interneti tuleviku vaatenurgast (interneti tehniline areng vastandada inimeste arengule ning kuritegelikkusele) ja vahepeal tekkis mõte kirjutada ajaveebist. Semantilisest veebist kirjutades hakkas essee asemel välja kujunema referaat, sest essee kirjutamine teemal, mille puhul sa pole suuteline ise kõiki termineid mõistma, on küllaltki keerukas ning teiste teemade puhul jäi puudu inspiratsioonist, millega oleks olnud võimalik essee mahtu täita. Seejärel otsustasin alustada algusest. Kuna meil on tegemist interneti baaskursusega, siis alustasin enda jaoks interneti mõiste selgitamisega ja lõpuks jõudsin selleni, millest järgnevalt lugeda võite – primitiivse aruteluni ajaveebist ehk blogindusest.


Ajaveebi loomise põhjused

Kõige tähtsam asi esimesena ehk siis ajaveebi mõiste kui selline - ajaveeb on avalikkusele kättesaadav isiklik päevik internetis. Paljud ajaveebid lubavad lugejal kirjutada ka avalikke kommentaare vastukajaks postitustele. Ajaveebid said alguse isiklikest päevikulaadsetest kodulehtedest, mis kajastasid autori tegemisi ja mõtteid. Tänaseks on lisandunud erinevaid ajaveebi vorme, näiteks rühmade või firma töötajate ühised ajaveebid, audio- ja videoajaveebid.

Erinevad inimesed, erinevad põhjused.

Alustame siinkohal primitiivsematest asjadest, mis ühtlasi aitavad mõista, miks internetipäevikuid peetakse. Esiteks, inimesed on urbaniseerumise tingimustes suure osa oma 24 tunnist ööpäevas (või vähemalt ärkveloleku ajast) hõivatud tööga ja orienteeritud eelkõige edule ning heale elule materiaalsest vaatenurgast lähtudes. Ei oleks ilmselt õige väita, et inimeste suhtlemisvajadus on vähenenud, kuid suhtlemise viisid on muutunud – lisaks sellele, et inimestevahelise suhtlemise juurde on tekkinud tehnoloogilised vahelülid või vahendajad mobiiltelefonide, arvutite ja palju muu näol, on muutunud ka suhtluse alused, vajadus olla materiaalselt edukas kapitalistlikus ühiskonnas on kujunenud paratamatuks. Eestlaslikult jääb sellises töises ja asjalikus õhkkonnas palju tundeid inimeste sisse, olgu nad siis tingitud just võidujooksust rikkusele, ilusamale naisele, paremale autole ja antud asjaolu tekitab vajaduse uute väljundite järele (see võib väljenduda alkoholi tarbimises, narkootiliste ainete tarbimises, sportimises, tantsimises jne. sõltuvalt inimese taluvuspiiridest ning huvidest) ja üheks selliseks väljundiks võib kujuneda ka ajaveeb.

Alustame isiklikust kogemusest ajaveebiga – kasutan http://www.blogger.com ja oman hetkel viit erinevat lehekülge, mis on jaotatud kategooriatesse sõltuvalt kajastatavast valdkonnast. Esimese ajaveebiga (asub aadressil http://eksu.blogspot.com) alustasin aastal 2004 ja ajendiks oli vajadus väljendada oma isiklikke mõtteid ja tundeid. Tegemist on ajaveebiga, mis räägib isiklikust elust, mõtetest ja tunnetest, on küllalt palju emotsioonipõhiseid postitusi. Põhjuseks, miks tekib vajadus end sellisel viisil väljendada, võib olla kas vähene suhtlemisoskus kaasinimestega, tahtmatus end verbaalselt väljendada, võimaluse puudumine, vajadus rääkida asjadest, millest muidu ei julgeta rääkida või soov oma mõtteid kaasinimestega jagada. Ja vajadus tagasiside saamiseks on samuti üks põhjuseid, miks veebipäevikuid peetakse - inimesed ei ole valmis seda küll alati tunnistama, kuid me vajame tagasisidet, hinnanguid, kiitust ja see on ilmselt ka üks põhjuseid, miks ajaveeb kui selline eksisteerib, sest kui see poleks nii, peaksime paberkandjal päevikuid nagu vanasti, mis käivad võtmega lukku ja mille võib voodi alla ära peita ning kui see võõrastesse kätesse satub, tunneksime end äärmiselt ebamugavalt või kui siiski rääkida natukene kaasaegsemast kontekstist lähtuvalt siis võiksime oma sülearvutis pidada MS Wordi abil päevikut, mida kaitseksime siis soovi korral näiteks parooliga või mõnel muul viisil.


Ajaveebi võib kasutada kasutada ka firmasise suhtluse tõhustamiseks. Sellisel juhul ei pea ajaveeb sugugi olema avalik ja kõigile nähtav. Eesmärgiks võib olla konstruktiivse arutelu tekitamine, adekvaatse tagasiside saamine, uute ideede tekitamine või motivatsiooni tõstmine. Ajaveebi ettepanekute postitajaks võib olla väiksema firma puhul tegevdirektor, suurema ettevõtte puhul sõtluvalt ettevõttest kas näiteks arendusjuht või osakondade juhatajad või võivad postitajateks olla kõik töötajad; ajaveebi võib kasutada, et hoida alluvaid kursis uuendustega firma tegevusvaldkonnas laiemalt, plaanitavate spetsiifiliste muutustega firmasiseselt või siis, et teavitada inimesi suvepäevade toimumiskohast, uutest töötajatest, sünnipäevadest… Kõik see sõltub küllalt palju firma iseloomust – ajaveebide otstarbekus tehasetöölistele, pakkijatele, kaubaväljastajatele, kulleritele on küllalt keeruline ette kujutada, juhul, kui see pole kas meelelahutuslik või täidab foorumi ülesandeid.

Ajaveebi kasutatakse juba praegu õppe-eesmärkidel. Üks küllaltki meeldiv ning kena näide sellest asub http://kairiosula.wordpress.com/. Teine viis ajaveebe õppimiseks kasutada on siis kas õpetaja poolt hallatav ajaveeb või õpilaste poolt. Õpetaja puhul võiks ajaveeb sisaldada kordamisküsimusi, teadaandeid, soovitatavaid artikleid, raamatuid, esseesid (kas siis viidetena, linkidena, autoriõiguste olemasolul ka mõnel muul kujul), õpilaste puhul konspekte. Usun, et pabervihikute aeg saab peagi otsa, alguses humanitaarainetes nagu ajalugu, kirjandus, ja hiljem matemaatikas, füüsikas, keemias. Senikaua, kuni koolides ei ole igal õpilasel oma sülearvutit, see loomulikult ei juhtu, kuid trend algab (tegelikkuses on juba alanud) kindlasti ülikoolidest ja liigub sealt hiljem ka gümnaasiumitesse ning põhikoolidesse. Ilmselt hakatakse ka tundide ning loengute videoülesvõtteid üha sagedamini tegema ja ka need võiksid ajaveebides üleval olla. Hetkel on koolid aga küllalt ebavõrdses seisus, mõnes koolis ei ole veel igal õpetajal arvutitki, kuid Tallinna Reaalkoolis olid juba viis aastat tagasi kõigil õpetajatel igas klassis arvutid, natuke hiljem lisandusid projektorid klassidesse (küll mitte kõikidesse, aga siiski), ühes arvutiklassis vahetati kõik monitorid välja suuremate LCD monitoride vastu. Hea pinnase loomiseks peaks aga kõigil olema võrdsemad tingimused.

Üks huvitav nähtus on alati poliitikute ajaveebid, mis tunduvad elavat kõige aktiivsemat elu just valimiste eel. Teataval viisil teerajajad poliitikute ajaveebinduses Eestis on olnud Silver Meikar (http://www.meikar.ee/blog/ ) ja Tõnis Palts (http://www.palts.ee/ ). Kui aus olla, siis poliitikute maine tõttu Eesti kontekstis on väga raske nende ajaveebe tõsiselt võtta. Palju huvipakkuvam oleks lugeda mõne adekvaatse politoloogi, poliitikavaatleja, sotsioloogi, ühiskonnateadlase arvamust. Poliitikute ajaveebide loomine näitab selget trendi uskumuse, et kui sind pole veebis, siis sind pole olemas, süvenemisele. Kummalisel kombel ei tea ma ühtegi nn libaveebi, mis oleks tehtud mõne poliitiku nimel, kuid mis oleks äärmiselt loogiline - ajaveebi loomiseks ei pea kinnitama oma isikut ID-kaardiga või internetipanga vahendusel, ja mõni inimene peaks kindlasti meelelahutuseks, kui tal oleks võimalik esineda ja postitada mõne poliitiku nimel. Peeter Marvet on öelnud, et hülgemöla ei pälvi lugejate püsivat tähelepanu ning varem või hiljem kirjutajate huvi raugeb või õpivad nad ka sisuliselt huvitavat teksti tootma. Suur osa poliitikute ajaveebidest on reklaamivahendid (ja seejuures veel tasuta kui välja jätta aeg, mida kulutatakse) ja see toobki endaga kaasa palju nn hülgemöla – suuri sõnu, suuri lubadusi, argumentide vähesust või puudust. Poliitikutel on võimalus selgitada oma vaateid, anda valimislubadusi, materdada oma konkurente ja kiita ennast.

Ajaveebide teemade ring on muutunud väga laiaks – eksisteerib reisi- ja raseduspäevikuid, kriitikaveebe, foto- ja videoblogisid, ajalehtede juures tegutsevaid ajaveebe, dieedipäevikuid. Reisi– ja raseduspäevikuid peetakse üldjuhul samal eesmärgil – et hoida huvitatud sugulasi, sõpru ja tuttavaid toimunuga kursis ning vähendada mõnevõrra tüütute küsimuste hulka (kuidas sa end tunned, kuidas sul läheb jne.). Lõin
http://zagreb06.blogspot.com selleks, et talletada ja jagada mälestusi antud reisist. Samal eesmärgil luuakse ajaveebe minnes vahetusüliõpilaseks välismaale (üks näide TTÜ geenitehnoloogilt, kes läks Singapuri vahetusüliõpilaseks: http://rahel-singapuris.blogspot.com/) - ajaveebi pidamine on vähem aeganõudev kui erinevate e-mailide saatmine, telefonikõnede pidamine ja samuti odavam ning on võimalik lisada pilte, videosid ja hiljem peab vähem vastama küsimustele stiilis kuidas läks…

Ajaveebid, kust võib leida kultuurikriitikat (muusika, kino, teater, kunst), on loodud inimeste poolt, kellele meeldib anda soovitusi. Kui tihti jõuavad inimesed teatrisse? Ja kui palju on erinevaid valikuvõimalusi? Kui lugeda mõne antud valdkonna arvamusliidri ajaveebist, et just see film või teatritükk on vaatamist väärt, siis loomulikult mõjutab see inimeste otsuseid. Kuid selleks on vajalikud teatud eeldused – kriitika autor peab olema inimene, kellega sinu vaated ühtivad, aga selleks peabki lugema õiget kriitikat – ei saa minna house-muusika eksperdi ajaveebi ja eeldada, et teie arvamused ühtivad, kui ise oled 1970-ndate jazzi austaja. Kriitikud on oma ala eksperdid (ideaalsuses) ja seetõttu peaks nende arvamus inimesi huvitama ja seetõttu nad ajaveebe peavadki – usus, et neil on midagi öelda ja anda.

Ja siis veel fotohuviliste ajaveebid – inimesed, kes usuvad, et neil on midagi öelda ja kelle anne avaldub pildistamises. Selliste ajaveebide loomise põhjus on küllalt loomulik ja lihtne – pilte tuleb ju näidata. Ainuke asi, mis on küsitav, on piltide kunstiline väärtus, kuid ka selle vastu aitavad ajaveebid – kas siis kommentaaride, tagasiside näol või siis osaledes võistlustel (üheks ajaveebiks, kus toimuvad fotovõistlused, on http://www.fotoflash.blogspot.com/). Tegelikult eksisteerib üks põhjus veel, kui tegemist ei ole inimese kunstiliste ambitsioonidega, siis järelikult on piltidel mõni muu sõnum – mõni erakordne ehitis, mõni ajalooline kirik, põnevad inimesed (pildid välismaalt jms.). Ja kolmas liik on veel olemas - tänavafotograafia ajaveebid – sest nad on kõige lihtsam viis (keerulisem viis on http://www.hel-looks.com), tänapäeval on paljudel pealinnadel ja suurematel linnadel oma tänavafotograafia veebid, mis kajastavad moodi antud linna tänavatel.

Dieedipäevikud on distsiplineeriva iseloomuga – kui inimene avaldab, mida ja millal ta sööb, kuidas ta trenni teeb, tunneb ta suuremat vastutust dieedist kinni pidada (eriti, kui ta teab, et keegi tema ajaveebi ka jälgib, külastab). Ja see on kasulik ka külastajatele – võimalus teise inimese kogemusest õppida, ise vigu mitte korrata.

Kuid kuidas tulla toime kasvava informatsioonihulgaga? Ajaveebi loomise eelduseks ei ole tingimus, et ajaveeb peab olema sisukas ning originaalne, et sul peab olema midagi öelda, piisab soovist midagi öelda. Iseenesest on see ju kõik tore, kuid ei saa olla võimalik, et kõigile ajaveebidele leiduks lugejaid ning kindlasti teavad autorid seda ka ise, kuid miks siis avalikustada teavet oma isikliku elu kohta? Kas tuleviku inimene vajab oma mina tunnetamiseks sellist tunnustust? Ja ikkagi, kogu see infohulk, mis ajaveebidega lisandub? Kuid see oleks juba järgmise essee teema…