Every true artist has his own muse, the source of inspiration and motivation. Et Faust otsis elu mõtet, ei tähenda, et Goethe oleks leidnud elu eesmärgitu olevat. Raamatud on kunstnike, kelle liiginimetus on kirjanik, hinge peegliks. Kirjaniku omadus on avada end maailmale, kiskuda end kõigi ees "alasti". Kirjanikud on alati tundlikumad sotsiaalsete ja ühiskondlike olude ning inimestevaheliste suhete osas. Kirjanike tundlikust loomusest tulenevalt annavad nad ajaloo minevikule, olevikule ja tulevikule täpse kirjelduse ning samuti tajuvad nad maailma seotust laiemalt. Sellest lähtuvalt on raamatud mitmetahuliselt põhjalikud ja võimelised andma uusi teadmisi tahte korral neid omandada.
Inimene areneb oma eluaja jooksul aegamööda, kuid järjekindlalt. Kirjanduslikku vallutusretke alustatakse pildiraamatutega, seejärel õpetatakse lapsed aabitsa abil lugema, ühel hetkel jõutakse Astrid Lindgreini ("Vahtramäe Emilit" loetakse viis korda läbi), järgmisel loetakse Bornhöhe "Tasujat" ja juba varsti võibki leida kunagise lapse käte vahelt Hesset, Shakespeare'i, Balzaci ja Kafkat. Inimese maailmapilt areneb kooskõlas raamatute raskusastme kasvuga. Saabub hetk, millal idealiseeritakse muinasjutulist lapsepõlve, mil puudus oskus tunnetada allteksti ja tekitada assotsiatsioone.
Raamatud on ühiskonna peegeldus, inimesed on raamatute peegeldused, ühiskond on inimeste peegeldus. Nagu ei ole olemas ühepoolset mõjutamist ja vastastikmõju puudumist, nii on ka võimatu kirjutada raamatut, mis oleks täiesti sõltumatu teadmistest. Inimesed ja ühiskond oma tegudega võivad olla kirjaniku inspiratsiooniallikaks. Raamatute puhul nagu Tammsaare "Tõe ja õiguse" puhul ei saa mööda minna kaasaja inimese mõjufaktorist. Tammsaare näitab vastutasuks peegeldust Indreku arenemisest, mille abil on tõlgendatav inimkonna areng ja muutused suhtumises jumalatesse ja Olümpose eestipärasesse varianti, Vargamäesse.
Vastastikmõju all inimese ja raamatu vahel saab mõista asjaolu, et kirjanik kirjutab raamatu inimesest alghetkel, seejärel loeb inimene raamatut, muudab selle tulemusena oma seisukoht ja arusaamu või kujundab nad välja, inimeses toimub muutus ja kui muutub inimene, muutub ka kirjaniku ainestik. Teemad ei pruugi muutuda, kuid hakkab varieeruma ainestik ja omandama uusi "kõlavärve" ning "polüfoonilisust". Lähtuvalt eelpool mainitud asjaoludest ei ole kirjaniku esikteos tavaliselt tema tippteos. Paul Cezanne on kõige ehtsam näide terve elu otsivast kunstnikuhingest. Oma eluajal lõi ta "Suplejatest" paarkümmend teisendit, arendades kompositsiooni ja värvilahendust pidevalt edasi. Oma kunstnikumanifestini jõudis alles paar aastat enne oma surma 1906.aastal. Kunstnik, keda loetakse tänapäeval üheks 20.sajandi kunsti alustalaks, oli oma eluajal (1839-1906) vääriti mõistetud ning ta oma perekond pidas teda ekstsentrikuks.
Inimeste koledamaid külgi on Oscar Wilde näidanud "Dorian Gray portrees", kus Dorian Gray sisemise ja välimise ilu vahel puudub tasakaal ning selle mõra laienemise jälgimiseks omab Gray maali, mis peegeldab tema hinge närbumist. Wilde kirjeldab inimhinge reetlikkust, mida üritatakse varjata, maskeerida ja peita. "Dorian Gray portree" on raamat, mis lõpetab suhtumise "kõik on kuld, mis hiilgab". Läbi Gray muutumise, mille prototüübi leidis Wilde oma kaasaegsete seast, on võimalik jälgida endas toimuvaid sarnaseid protsesse ja peatada need eos. Raamat, peegeldades minevike varje, muutub mustaslikult tulevikku ennustavaks.
Oma suure tundlikkusastmega suudab kirjanik võimendada ümbritsevas elus toimuvate sündmuste efekti ja anda seeläbi tugevaid ohusignaale. "Kärbeste jumal" on üks tugevamaid hoiatajaid, näidates lapsi muutumas kiskjateks. Golding viib lastega läbi moondumise samuti, nagu seda tegi Wilde, kuid muutus on veelgi jõhkram ja dramaatilisem.
Kõigi kirjanike loomingus on täheldatav ühiskonnakriitika ja selle mõistetavus sõltuvalt kontekstist tähendab muutumatust üheaegselt tänapäevasusega. Minevikuteoseid on võimalik üle kanda olevikku ja olevikuteoseid minevikku, kuid viimasel juhul tuleb silmas pidada inimese evolutsioonitegurit - minevikku ülekandmine ei vähenda raamatu aktuaalsust, küll aga tema mõistetavust. Hemingway kadunud põlvkondade mõiste vaatlemine keskaja taustsüsteemis on võimalik, kuid ühtlasi peab aru saama, et sõjad, tulenevalt relvade arengutasemest, olid teistsugused, samuti ka ühiskonnakorraldus. Samamoodi muutuvad ka Vonneguti "Tšempionite eine" ja "Tapamaja korpus viie" tõlgendused. Ise midagi kogemata, ei saa teeselda täielikku mõistmist. Lugemine siiski tõstab erudeerituse taset vajaduseta ise kogemus omandada. Raamatus on võimalik näha käitumismalli, kuidas üks inimene teatud olukorras on käitunud ja võimaldab enda käitumisviisi sellele vastavalt korrigeerida. Flauberti "Madame Bovary" aitab mõista romantilse hinge raskusi ratsionaalses maailmas ja vähendab kriitikat prototüüpsete isikute kohta.
Inimesed, kes otsivad elu mõtet, ei leia seda raamatust, kuid nad näevad, kuidas teised seda otsivad (ja mõni ka leiab) ja kui naeruväärseks on võimalik muutuda liigse pingutamisega. Dostojevski Raskolnikov "Kuritöös ja karistuses", Gailiti Toomas Nipernaadi ja Ekke Moor, Saint-Exupery väike prints - kõik nad on õnnelikud kangelased, kes leiavad oma rahu. "Väike prints" näitab aga, et õnn võib peituda otse nina all, kuid vahel peab läbi tegema pikki rännakuid, et seda märgata. Mart Sander on öelnud, et muusika peab olema meloodiline ja kaasahaarav, kirjanduse ülesanne on rääkida tõsistest asjadest. Kirjandus seda teebki, vahel muutub süngeks, kuid lõpptulemuseks on siiski alati sillerdav lootusrikkus. Paul Cezanne'i elu moto, et elu on kohutav, pole paika pidanud, ja kirjandus on seda tõestanud. Ei saa väita, et inimene on üdini hea ja et kurjus on vaid kirjaniku fantaasiavili. Kurjus on inimtegevuse tulem, mille tagajärgi näeb kirjanike loomingus. Raamatud panevad inimkonda oma olemusega silmitsi seisma ja otsima teist teed. Raamatud peegeldavad nihke tulemust.
Frank Zappa on laulnud: "Don't eat yellow snow," (ärge sööge kollast lund). Ehk milleks leiutada õhupalli, kui juba on olemas lennuk? Kirjanikud ei pea Cervantese don Quijote kombel tuuleveskitega võitlema ja otsma teemat sealt, kus seda pole. Maailm on juba niigi kirju ja kui osakesest sellest kirjutatakse, on veelgi toredam, sest lubab läbi viia sisemisi korrektuure, nagu hõbedaioonidest lubab vaadelda ja parandada välist mina.
THE END
Tallinna Reaalkool, 12 c klass, 13.veebruar 2006, Sisukas ja head näited. 3,4 ja 5 võiksid kuidagi selgemalt ja loogilisemalt üksteisest välja kasvada. 2 viimast lõiku on väga head. 70-80 punkti.
Omapoolne kommentaar: stiililiselt nagu haiguslugu, puudub ühtne idee, kirjutatud nn vana rasva pealt, liialdatud oma teadmiste näitamistega (lisaks veel asjaolu, et tegemist on üldteadmistega, millega ei tohiks üldse üle pingutada), tunda on Reaalkooli hõngu
Labels: Kirjand
