KIRJAND: Üksi teiste seas

Üksi teiste seas

Tuntud ka kui:

Manifest õnnetusele

Ja

Mustand on kunst, puhtand kohitsetud realism

Kui palju on meid, kes me mõistame? Üksikuid. Miks me oleme? Meil kõigil on ainult üks eesmärk – õnn. Kas te olete üksinda inimeste seas õnnelik? See on võimalik. Kõik teie ümber muutub hüperreaalsuseks ja kosmiline liturgia saavutab uued mõõtmed, huvi ümbruskonna vastu kaob, on valu ja on üksildus. Kuid kõik need toredad rõõmsad tunded lähevad üle ja edasi tuleb põrgu. Ja nüüd olete üksi. Kuid kas see on parem? Kui me teaks, mis oleks ideaalne, oskaks me selle poole püüelda. Oleks vähemalt proovinud.

Üksi on inimesel valus, kui ta näeb teisi inimesi koos õnnelikena. Õnn möödub. Üksi on hea. See ei ole enesepetmine. Inimene, kes ta on oma loomuselt paadunud egoist, ei võikski kellegi teisega kui endaga õnnelikum olla. Kuid ärge laske end eksitada, üksi olemine pole lihtsam tee.

Igatahes, ükskõik kuidas, saame hakkama. Üksindus on keeruline. Inimeste sisse ei näe. Jälgite kõrvalt seltskonda, näete elavat vestlust ja õnnelikke inimesi, neil on sõprus. Kuid kauni välimuse all peitub rohkem. Kui te neid inimesi tundma õpiksite, avastaksite kibestumise, viha, rivaalitsemise, ebakindluse.

Te loete praegu? Olete selles kindel? Polegi see siis uni?

On roheline aas ja allikas jookseb puude vahel ning lilled ja mesilased ja eredalt särav päike ja linnud ja nende laul. Olemine ning eksisteerimine. Imeline.

Ja nüüd vaadake aknast välja – tume taevas, närtsinud puud, inimesed mustas ning linnud lendavad ära.[1]

Kõik sai alguse ammu, ammu enne sündi. Alguses oli tõrjutus, tekkis ebakindlus, tuli nukrus, hirm tuleviku ees. Siis tuli viha ja seejärel – leppimine? Ei. Tuli avastamis­rõõm teadmisest, et nii ongi parem – kass, kes õppis omapead kõndima.

Haavad on lahti kistud ja soola neile peale raputatud, kuid enam ei ole siin enese­haletsust, vaid hoopis kaastunne teile kõigile, kes te ei mõista oma allakäiguraja lõputust. Ja lootus ei sure viimasena. Kui sureb, siis oleme kõik praegu surnud?

Arvate, et olete paremad ja et teil on kindel suund, mille poole te järjekindlalt liigute, ja eesmärk, mille saavutamine on käeulatuses. Vaid loll vaevab end teie teavitamisega eksimusest. Maailmas on olelusvõitlus. Igaüks võitleb vaid enda eest, sest puudub jõud võidelda kahe eest. See pole võitlus võimu, vaid ellujäämise pärast.

Eile kukkus Rätsepale pähe raske antiikne peegel, mille kinnitused olid ajaga liigse pinge tõttu ebakindlaks muutunud. Ta lamab haiglas koomas, tema kõrval on Naine ja kolm last. Nad nutavad. Eile kavatses Naine Rätsepale öelda, et jätab ta teise mehe pärast maha. Ja nüüd ta nutab ja räägib talle, kuidas ja kui väga teda armastab. Ja õhtul räägib Armukesele, et ei saa temaga tulla. Armuke sõidab üksinda ära. Rätsepa töökojas on maas killud. Kui vargad öösel tema töökotta lähevad, tungivad killud läbi nende jalanõude. Ja veri jääb põrandale. Härra Politseinik saadab vere laborisse ning DNA-test tuvastab Vargad, kes saadetakse puuri. Killud toovad õnne.

Saatus ei soosi kõiki nii, et kukutaks neile peegli pähe. Vähemalt siiani pole ta seda teinud. Jääb üle oodata. Ma istun päevad läbi peegli all. Magan ja minu voodi kohal on peegel. Ja kui kõnnin, valin kõige kitsamad teed ja pimedamad urkad. Kui kassid liiguvad, jooksen neile järele, et nad minust mööduksid. On ebausk, et tegemist peab olema musta kassiga – igat värvi kassid sobivad.

Kõige ilusam aeg päevast on öö. Ärkad üles, vaatad kella, et näha, mis õues toimub – aknast välja vaadata ei saa, sest aken on õel, ta toob valgust ja seetõttu on aken laudadega kinni löödud. Jah, kell on kaks, võib tõusta. Kõik magavad, sa ei jää vahele. Vaikus. Sa paned end riidesse, sest aeg, mis antud, on üürike.

Ja juba ta liigubki. Ärgas silm tunneb temas ära kogenud käija. Ja kui teile antakse võimalus teda ronimas näha, tunneks te temas ära ka kogenud ronija.

Ta ronib ja jõuab katusele ja tema süda hakkab kiiremini lööma. Ta jõuab oma sõbrale lähemale. “Tere, kallis Kuu!” ütleks ta, kui ta oleks teie. Kuid ta ei ole – tema teab, et sõnu pole vaja. Ja ta teab, et tema armastus on ühepoolne. Kuu ei vaevuks iial armastama nii tühist tegelast nagu tema. Või ei ole Kuu nii ebaõiglane kui Inimesed? Kas ta saab selles iial selgust? Igatahes, ta vihkab Päikest, sest Päike sunnib Kuu põgenema ning Päike jälitab teda armutult. Aga ta on siiski õnnelik, Võlur on õnnelik, sest ta teab, et Kuu pole üksi. Ja kui Kuul on Päike, on tal seal võib-olla veel keegi.

…ja võlur jääb mõttesse. Te teate, mis nüüd juhtub? Võlur on võimetu end liigutama, teda ümbritseb kaos ja mida ta teeb? Katab oma kätega kõrvad ja loodab, et ta on pääsenud. Kuid ei, ta eksib. Ta ei saa selle eest põgeneda, see põgenemine on juba ette hukule määratud. Ta üritab endale valetada, kuid ei. Appi! Võlur on armukade. Ja ta pole enam üksi. Teda ühendab inimestega nüüd midagi. Tema puhas armastus on kadunud. Väljas on valgeks läinud, Võlur on hiljaks jäänud, kõik näevad nüüd tema inetust. Kuid kummalisel kombel on ta õnnelik. Tema sisemist inetust ei nähta, või kui nähakse, tundub see kütkestav. Võlur ei mõista Inimesi, kuid on hirm, et ta hakkab neid mõistma, ja Võlur pole enam Võlur. Ta võtab endale uue nime – Jaanus. Ja ta usub, et see on üks väga ilus nimi. Ja kõik, mis edasi juhtub, seda te teate, sest edasine on meie elu.

Head ööd![2]

---

[1] Proloogi lõpp

[2] Liis Aavaste kommentaarid: plussid: nauditav, huvitav, omapärane; nii pluss kui ka miinus on kirjanduslikkus; miinuseks on kirjeldamine (pole arutlev). “See pole kirjand, vaid ilukirjanduslik tekst, mis on nii hea kui halb. Väga hea kirjandus ja keskmine kirjand” (65 – 75 punkti)